Kus asuvad “Mokamesi” mesilased & kes on sealne mesinik?

Minu nimi on Agnes Peinar (1990a), elan peamiselt Pärnumaal, Tammistes ja olen hobimesinik. See tähendab, et mesindus ei ole minu elukutse ja peamine sissetulek, vaid kirglik hobi, mis hoiab vaimu värskena ja kopsud mõnusat maaõhku täis. Just Pärnumaa Lääneranna vallas asuvas endise Paadrema mõisa valdustes ma oma rõõmsa välimusega mesila 2020 aasta alguses rajasin. Peamiselt kasutan lamavtarusid, aga sekka ka mõned korpustarud. Seal piirkonnas on mesilastel lahedasti toimetamisruumi, olles ümbritsetud mitmekesise looduse ja sõbralike naabritega. Mesila korjeraadiusesse jääb Paadrema looduskaitseala, endine kuivendatud soo, kus taimestik omasoodu lokkab kui ka põllud, metsad ja mõningad vanad raiesmikud, kus mesilaste jaoks kasvab väga meeltmööda kirju taimestik.

Mesilasvahast kärjepõhjad valmistan alates 2021 aastast kärjepressiga ise, sest vaha (ja kärjepõhjad) on mee looduslik pakend ja mulle on väga oluline selle puhtus. Mesilastele teen varroalesta tõrjet orgaaniliste ainetega nagu oblik- ja sipelghape ning tümool. Mina enda mesilas tundmatuid varroalesta tõrjevahendeid, antibiootikume ning bipiini ei kasuta. Muidugi puutun paratamatult kokku ka mesilasperede hukkumistega, kuid mesindusalased teadmised annavad mesindajale oskuse mesilasperesid iga aasta uuesti paljundada. Alates 2025 aastast katsetan mesindamist nn. VSH geeniga mesilastega, kelle aretuses on rõhk mesilaste enda varroa-resistentsusel ja hügieenilisel käitumisel. Alates 2023 aastast puudub minu meekäitlusprotsessis igasugune kokkupuude plastikuga ja kogu meekäitluse inventar on roostevabast terasest ning mett pakendan ainult klaaspurki - aitäh kõigile, kes mett on ostnud, tänu teile olid need investeeringud võimalikud! Meepurkide etiketid olen ajaviiteks iga aasta ise joonistanud, olles truu peamiselt vanale heale A3 paberile ja käeshoitavatele joonistusvahenditele. Klaastaarat korjan hea meelega klientidelt iga hooaeg tagasi ka, sest selline taara taaskasutus aitab hoida meepurgi hinda tarbijatele soodsam. Aastast 2025 olen hakanud pakkuma ka "mesinik tuleb külla" visiite lasteaedadesse, kus mul on kaasas ilus valik mesindusega seotud esemeid ning vaatlustarus olevad päris kärjed koos päris mesilastega. Minu meekäitlus on hügieeniline, sest olen ka 15+ aastat töötanud toitlustusmaailmas, mis on loonud mulle kui meekäitlejale vastavad standardid, arusaama ja suhtumise.

Mis mind mesindusega tegelema suunas? Minu sünnikodus - Pärnus - on mesindusega tegelejaid olnud pere ringis 5-6 inimest ning osad neist on õppinud seda elukutset ka Olustvere tehnikumis. Teised on jällegi rakendanud oma talenti pigem mesindusega seotud ärides, teinud koostööd Soome mesinikega ning pidanud Pärnu linnas 1930. aastatel mesinduspoodi, mis tõi tol ajal ka leiva lauale. Minu peamiseks eeskujuks sai minu vanaisa Arvo Männe (1939-2021) kelle tööraamatus on kirjas ka kogemus Pärnu Metsamajandi vanem-mesinikuna ning tema oligi see stereotüüpne "jutukas vana mesinik." Jään lapsepõlvest alati mäletama Vaskrääma aeda täis erivärvilisi lamavtarusid, minu tähtsat ülesannet joosta veepritsiga sülemitele järgi, suirakärgede lõhna saunamajas ning veidi võidunud, värvilise võrgumütsiga vanaisa, kelle iga teine sõna oli “kurrrat” kui ta jälle ei leidnud üles oma töövahendeid. Tol ajal lapsena polnud midagi hirmsamat, kui vanaisa tigedad segaverelised mesilased minu juustes sumisemas nii, et ma alati röökides kolm tiiru ümber maja jooksin. Polnud midagi lõbusamat, kui vanaisa töölaualt näpata üks uhiuus traaditud kärjeraam ja sellega rõõmsalt kitarri mängida ning hiljem näha vanaisa ohkavat nägu, vaatamas seda väljaveninud kärjetraati. Vanaisal oli tihtipeale Raeküla garaažis ka müstiline õlleankur, kus ta ise käis vaikselt nahistamas. Ükskord piidlesin ma seda imelikku tünni õige mõtlikult, keerasin naljaviluks seal samas ühe mesilasvahast kärjepõhja tuutuks ning otsustasin, et proovin ka seda kummalist valget vahtu. Ma polnud veel koolipinki jõudnudki kui sain teada, et meega saab õige magusat ja kavalat joogipoolist teha. Kahjuks retsepti ma kunagi küsida ei jõudnudki.

Kui vanaisa kolis mesilased Reiu taimla lähedale maakoju, siis olin juba veidi vanem ning õppisin ära, et igal mesinikul on oma stiil ja jonn. Nimelt pidi vanaisa seda mesilat jagama koos vanaema ja tema kaksikõega. Naiste mesindustehnika ning usulised vaated olid jällegi teistsugused - kui vanaisa hüüdis tarude juures pahura häälega kuradit, siis mõlemad vanaemad eelistasid oma mesilasi "jumala abi ja usuga" kasvatada. Minust kasvas selle kõige valguses pigem pragmaatiline mesindaja.

Aastate möödudes vähenes vanavanemate jaks võidelda keeruliste naabritega ning klassikalised probleemid tee servituudiga viisid selleni, et viljapuuaed, põllud ning mesitarud jäid omapead kõrge heina sisse nukrutsema.. Seda kuni 2019 aasta talveni, kui Tallinna korteris diivanil vedeles tuli mul äkitselt mõte, et nüüd on aeg võtta omale uus hobi. "Sellele plikale kargavad plaanid pähe niisama kiiresti, kui põrsas silmi pilgutab," on üks tore Madlikese tsitaat, millega mulle meeldib end iseloomustada. 2020 aasta algas Mesinduse ABC kursusega, sest ega vanaisa mulle otseselt mesilaspere bioloogiat ei õpetanudki, vaid pigem sain suitsiku hoidja ametit pidada ning umbuskliku piidlejana sensoorseid mälestusi talletada. Mina ei olnud oma perest esimene õpilane, keda Marje Riis jälle harida sai ning väga tugeva stardi ma tänu sellisele kogenud juhendajale ka sain. Seejärel läksin ja lükkasin vanaisa viimased renoveerimiskõlblikud lamavtarud auto järelkärule ja sõitsime Lääneranna valda Sookalda külla, kus algas uus peatükk minu elus ja sümpaatia põllumajanduse ning aianduse vastu. Mesinduskursusele läksin koos oma abikaasa Henrik Peinariga, kes on on hindamatu väärtusega abiline kõiges, mis puudutab mesindusinventari.

“Mesilastega tegeledes õpid sa neid armastama” ütles vanaisa, kes oma tervise tõttu ei jõudnudki enam tulla vaatama, millise ilusa uue elu tema tarud said. Ta kuulas rõõmsalt, kuidas mu esimene mesindusaasta möödus edu ja hoolega. Täna olen ka mina laste ema ja võtnud üheks eesmärgiks pakkuda neile samasuguseid mesindusega seotud mälestusi, mis loodetavasti kasvõi paarikümne aasta pärast ärgitavad neid hoidma elus Eesti üht pärandkultuuri - Eesti mesindust.