Kus asuvad “Mokamesi” mesilased & kes on sealne mesinik?

Minu nimi on Agnes Peinar (1990a), elan hetkel peamiselt Tallinna linnas ja olen hobimesinik. See tähendab, et mesindus ei ole minu elukutse ja peamine sissetulek, vaid kirglik hobi, mis hoiab vaimu värskena ja kopsud mõnusat maaõhku täis. Just Pärnumaa Lääneranna vallas asuvas endise Paadrema mõisa valdustes ma oma rõõmsa välimusega mesila 2020 aasta alguses rajasin. Seal on mesilastel lahedasti toimetamisruumi, olles ümbritsetud mitmekesise looduse ja sõbralike naabritega. Mesila korjeraadiusesse jääb Paadrema looduskaitseala, endine kuivendatud soo, kus taimestik omasoodu lokkab kui ka põllud, metsad ja mõningad vanad raiesmikud, kus mesilaste jaoks kasvab väga meeltmööda kirju taimestik. Mesilastele huvi pakkuvaid põllukultuure (nagu näiteks raps ja tatar) pole minu mesila korjeraadiuses kasvatatud.

Mesilasvahast kärjepõhjad valmistan alates 2021 aastast ise, sest vaha (ja kärjepõhjad) on mee looduslik pakend ja mulle on väga oluline selle puhtus. Mesilastele teen varroalesta tõrjet orgaaniliste ainetega nagu oblik- ja sipelghape ning tümool. Mina enda mesilas tundmatuid varroalesta tõrjevahendeid, antibiootikume ning bipiini ei kasuta. Alates 2023 aastast puudub meekäitlusprotsessis igasugune kokkupuude plastikuga, sh. mee ladustamine - aitäh kõigile, kes mett on ostnud, tänu teile olid need investeeringud võimalikud! Minu meekäitlus on hügieeniline ning pisike meemajake jälgib PTA toiduohutuse regulatsioone ning enesekontrolliplaani. Mesilaspered on terved ja tugevad.

Mis mind mesindusega tegelema suunas? Minu sünnikodus - Pärnus - on mesindusega tegelejaid olnud pere ringis 5-6 inimest ning osad neist on õppinud seda elukutset ka Olustvere tehnikumis. Teised on jällegi rakendanud oma talenti pigem mesindusega seotud ärides, teinud koostööd Soome mesinikega ning pidanud Pärnu linnas 1930. aastatel mesinduspoodi, mis tõi tol ajal ka leiva lauale. Minu peamiseks eeskujuks sai minu vanaisa Arvo (1939-2021) kelle tööraamatus on kirjas ka kogemus Pärnu Metsamajandi vanem-mesinikuna ning tema oligi see stereotüüpne kohalik vana mesinik. Jään lapsepõlvest alati mäletama Vaskrääma aeda täis erivärvilisi lamavtarusid, minu tähtsat ülesannet joosta veepritsiga sülemitele järgi, suirakärgede lõhna saunamajas ning veidi võidunud, värvilise võrgumütsiga vanaisa, kelle iga teine sõna oli “kurrrat” kui ta jälle ei leidnud üles oma töövahendeid. Polnud midagi hirmsamat, kui vanaisa tigedad segaverelised mesilased minu juustes sumisemas nii, et ma alati röökides kolm tiiru ümber maja jooksin. Polnud midagi lõbusamat, kui vanaisa töölaualt näpata üks uhiuus traaditud kärjeraam ja sellega rõõmsalt kitarri mängida ning hiljem näha vanaisa vingus nägu, vaatamas seda välja veninud kärjetraati. Vanaisal oli tihtipeale Raeküla garaažis ka õlleankur, kus ta ise käis vaikselt nahistamas. Ükskord piidlesin ma seda imelikku tünni õige mõtlikult, keerasin naljaviluks seal samas ühe mesilasvahast kärjepõhja tuutuks ning otsustasin, et proovin ka seda kummalist valget vahtu. Ma polnud veel koolipinki jõudnudki kui sain teada, et meega saab õige magusat ja kavalat joogipoolist teha.

Kui vanaisa kolis mesilased Reiu taimla lähedale uude maakoju, siis olin juba veidi vanem ning õppisin ära, et igal mesinikul on oma stiil ja jonn. Nimelt pidi vanaisa seda mesilat jagama koos vanaema ja tema kaksikõega. Naiste mesindustehnika ning usulised vaated olid jällegi teistsugused - kui vanaisa hüüdis tarude juures pahura häälega kuradit, siis mõlemad vanaemad eelistasid oma mesilasi jumala abiga kasvatada. Aastate möödudes vähenes vanavanemate jaks võidelda keeruliste naabritega ning probleemid tee servituudiga viisid selleni, et viljapuuaed, põllud ning mesitarud jäid omapead kõrge heina sisse nukrutsema.. Seda kuni 2019 aasta talveni, kui Tallinna korteris diivanil vedeles tuli mul äkitselt mõte, et nüüd on aeg võtta omale uus hobi. "Sellele plikale kargavad plaanid pähe niisama kiiresti, kui põrsas silmi pilgutab," on üks tore Madlikese tsitaat, millega mulle meeldib end iseloomustada. 2020 aasta algas Mesinduse ABC kursusega, sest ega vanaisa mulle otseselt mesilaspere bioloogiat ei õpetanudki, vaid pigem sain suitsiku hoidja ametit pidada. Mina ei olnud oma perest esimene õpilane, keda Marje Riis jälle harida sai ning väga tugeva stardi ma tänu sellisele kogenud juhendajale ka sain. Seejärel läksin ja lükkasin vanaisa viimased renoveerimiskõlblikud lamavtarud auto järelkärule ja sõitsime Lääneranna valda Sookalda külla, kus algas uus peatükk minu elus.

“Mesilastega tegeledes õpid sa neid armastama” ütles vanaisa, kes oma tervise tõttu ei jõudnudki enam tulla vaatama, millise ilusa uue elu tema tarud said. Ta kuulas rõõmsalt, kuidas mu esimene mesindusaasta möödus suure edu ja hoolega.