Levinud küsimusi ja müüte meetarbijatelt

"Kõik ütlevad, et mesi ei lähe kunagi pahaks, aga minul on läinud!?"
Mee peamine vaenlane on liigne niiskus. Mesinik ei tohiks vurritada mett mis ei ole veel valmis st. mesilased ei ole mee niiskuse % jõudnud veel õigele tasemele ventileerida. Tavaliselt on kaanetatud meekärg märk valmis meest, aga mesinikud on tänapäeval näinud ka erinevaid anomaaliaid refraktomeetriga kontrollides – kaanetatud mesi on olnud kõrge niiskusega ja kaanetamata mesi väga madala niiskusega. Teine oluline etapp on, et mesinik hoiustaks vurritatud mett korrektselt suletud anumates ja mitte liiga soojas ruumis. On olnud juhtumeid kus üksteise otsa ladustatud toiduplastikust meetünnidel on alumisel tünnil näiteks kaas lahti pressinud ja õhk ligi pääsenud. Mesi imab kiiresti niiskust teda ümbritsevast õhust ja kõrge niiskustasemega mesi läheb suurema tõenäosusega käärima, ka hiljem juba purki pakendatuna ning tarbija koduriiulil vaikselt protsessides. Käärinud mesi lõhnab teravalt ja hapukalt ning omandab tugeva kõrvalmaitse. Meesaia sellise meega süüa ei meki, aga koduveini ja -õlut võib küll pruulida. Kolmandaks on sama oluline, et tarbija säilitaks oma meepurki õigetel tingimustel, vastasel juhul võib mesiniku poolt õigesti käideldud mesi siiski minna käärima. Mesi peaks alati olema õhukindlas pakendis – ärge jätke meepurki kunagi irvakil kaanega pikalt seisma, sest sealt pääseb ligi niiskus. Samuti tuleks hoiduda otsese päikesevalguse eest ja toatemperatuurist mis ületab +25c, sest ka liiga soe ruum soodustab käärimist.

"Seega korralikult hoiustatud mesi on igavesti täisväärtuslik toiduaine nagu Egiptuse kambritest leiti tuhandeid aastaid hiljem?"
Korralikult hoiustatuna säilitab mesi oma maitseomadused tõesti ehk tuhandeid aastaid. Siiski on meel olemas ka sellised omadused mida me meeltega ei tunneta ega näe, kuid armastame viidata kui tervislikele omadustele. Need on erinevad ensüümid, aminohapped, mee antibakteriaalne omadus jpm.. need head omadused on mesilased ise lisanud meele. Seetõttu me ütleme, et mesi on bioloogiliselt elav toit. Siiski – see bioloogiline aktiivsus hakkab aja jooksul nõrgenema ja vähenema. Eestis on määratud mee “parim enne” kuupäevaks 2 aastat alates vurritamise päevast – see tähendab, et mesi on kõlblik ka peale seda, kuid tema "elav" toiteväärtus on juba vähenemas. Magusaine otstarbena võib sahvris hoida meeämbrit igavesti, kuid kui mett soovitakse tarbida tervist parendavatel eesmärkidel, siis tasub oma meevaru täiendada värskel hooajal.

Kristalliseerumine on enamus Eesti mete loomulik ja oodatud protsess ning selline mesi on väga naturaalne ning tervislik, sest..
Kuigi Detsembri kuus on kindlasti väga mugav näiteks tuubidesse pakendatud vedelat mett tarbida, siis tasub arvestada, et vedel Eesti mesi on peamiselt võimalik sel juhul kui mesinik juba kristalliseerunud mett ise soojendab ehk sulatab. Seda tehakse küll kuni +45c jooksul võimalikult lühikese aja jooksul, kuid sellegipoolest on tegu juba toiduaine töötlemisega mis kindlasti omab mõju mee bioloogilisele aktiivsusele. Samuti ei ole paraku võimalik poeletil eristada, millisel meel on kõige enam tervislikke ensüüme alles jäänud. Kui mett on liigselt kuumutatud, ei hakka see enam ka kristalliseeruma ning tõenäoliselt on ta toiteväärtuselt lihtsalt magusaine. Mesinikud sulatavad mett eelkõige tarbijate nõudluse ja konkurentsis püsimise tõttu, aga teadlik meesõber ostab ka talvel julgelt meepurgi mis on juba kristalliseerunud, sest sellisel kujul mesi on kõige loomulikum ja selgem. Mina enda mesilas mee soojendamisega ei tegele ja mett suurtes tünnides ei ladusta, vaid pakin igal hooajal ära purkidesse ja sealne mee kristalliseerumise protsess kulgeb igal hooajal veidi erineval kiirusel, sest see sõltub ka taimedest millel mesilased korjel käisid. Kui tarbija siiski soovib, võib ta oma hoolikalt suletud meepurgi panna kodus +40c kuuma veega potti.

Miks mee kristalliseerumise kiirus on erinev? Kas mett võib panna sügavkülmikusse?
Kristalliseerumise kiirusel mängib rolli mesilaste eelistatud taimede nektar ja mee säilitustemperatuur. Mõne taime mesi (näiteks võilill ja raps) kristalliseerub väga ruttu ja on peene kristalliga, aga mõni teine mesi (tihti suve viimane mesi) seisab mitu kuud vedelana enne kui tekivad suuremad meekristallid. Kanarbikumesi on veel eriti huvitava sültja tekstuuriga. Kui mett hoiustatakse üle +25c temperatuuril, siis mee kristalliseerumise protsess muutub väga aeglaseks, kuid samal ajal mõjub selline soe temperatuur kiiremini halvasti ka mee tervislikele omadustele. Temperatuurivahemikul +12 kuni +15c hoogustub mee kristalliseerumine kõige kiiremini. Madalatel temperatuuridel +1 kuni +3c mee kristalliseerumise protsess peatub. Mina soovitan enda meetarbijatel panna meepurk või kärjemee tükid sügavkülmikusse kui on soov jõuludel vedelat mett tarbida. Mesi ei külmu sügavkülmikus kivikõvaks, vaid muutub tihkemaks ja toatemperatuurile tuues muutub kiiresti kasutuskõlblikuks ning maitseb nagu värske mesi. Küll on kohati hoiatatud, et kui sügavkülmikust võetud mesi jätta toatemperatuurile, siis hakkab ta veidi kiirema hooga uuesti kristalliseeruma. Sellegipoolest soovitan mina pigem seda võtet mee soojendamise asemel. Uuringuid, kuidas mee “sügavkülmutamine” ta kasulikele omadustele mõjub on tehtud mitmeid, tulemusi on erinevaid, mina olen valinud selle leeri kes usub, et pigem on see variant tervislikke vitamiine ja ensüüme säästvam kui mee soojendamine. Sama lugu on selgunud ka külmutatud köögiviljadega mille toiteväärtus on kohati parem kui köögiviljadel mis on saanud tunda liigset inimkäe sekkumist kaubandusliku välimuse säilitamiseks.

"Kas see on see päris mesi või suhkrust tehtud?”
Ilmselt üks kõige levinum, kuid Eesti mesinike jaoks parajalt tüütu legend. Eestis on väga head tingimused mesindamiseks. Ilus loodus, lühike, kuid rikkalik suvi. Selle suve jooksul jõuab normaalne mesilaspere olenevalt oma tugevusest (mida ka mesinik suuresti mõjutab ja juhib) korjata kokku 50-150kg mett. Leidub ka väiksemaid ja suuremaid numbreid, hea loodusliku asukohaga väikemesiniku ilus kesktee on seal 80kg juures, aga tean ka mesinikke kes on 30kg tulemusega rahul. Meemesilane on maksimalist, ahnepäts ja korjab kokku nii palju kui ilus suveilm ja loodus tema korjepiirkonnas (u 1,5-2km raadius) annab.Talvitumiseks on tal omal vaja umbes paarkümmend kilo mett, ülejäänud kogus jääks järgmiseks hooaja alguseks pigem jalgu ja soosiks kitsa ruumi tõttu sülemlemist. Kuigi mõni aasta on parem “meeaasta” kui teine (põud; palju vihma), siis sellist suve kus mesinik peaks nälgas mesilastele suhkruvett suvel tassima – sellist suve ei tea just paljud ning viimased kogemused selles osas on pigem “ajaloolised.” Isegi sellises olukorras tähendaks see seda, et mesilastele antakse suhkruvett selleks, et nad ellu jääks mitte ei toodaks niigi halvas olukorras “mett” juurde. Kuidas on siis alguse saanud jutud, et mett toodetakse suvel mesilasi söötes? Julgen arvata, et tegu on riismetega nõukaaegsest ajast kus igasugune eraviisiline tootmine oli kontrolli all ning ka metsamajandid pidid täitma sätestatud kvoote hoolimata kasvõi ilmaoludest. Sel ajal oli väikeste mesilasperede meetootmise võimekus oluliselt väiksem (alla 10kg; 20kg oleks jube ulmejutt olnud) ja kui sa sellest piskust pidid ka ära andma suurema koguse kui mesilased ehk üldse korjata said, siis võis küll juhtuda, et puudujääk tuli ise ette sööta - peaasi, et kvoot on täidetud.Tänaseks on mesilaspered tänu tõuaretusele oluliselt suuremad ja võimekamad ning ka mesindusvõtted on muutunud efektiivsemaks. Seetõttu näeme ka meekoguseid mille peale mu vanaisa pead vangutas ja ütles, et kui ma oleks seda tema noorusajal öelnud, poleks keegi mind uskunud. Mesinik, kes praegusel ajastul peaks tegelema suvel sellise tüütu ja kuluka tööga nagu suhkrulahu valmistamine ja mesilaste söötmine eesmärgiga “meesaaki” kasvatada, peaks istuma maha ja mõtlema läbi oma mesindusvõtted või analüüsima oma mesila korjemaa mõttekust.
Teine “suhkrust mesi” mida tarbijatele on õpetatud kartma on nö võltsmesi mis pole mesilasi näinudki. Sellist kaupa toodavad ilmselt eelkõige riigid kus inimesed ise käivad pintslitega oma viljapuid tolmeldamas ja looduslik floora on saanud tohutult kannatada muutes mee eksklusiivseks kaubaks. Seda on odav toota (teha ka tellimustöid teistele) ja oma tootmisprotsessis on nad muutunud väga kavalaks (suhkrusiirupile lisatakse isegi veidi õietolmu, et jäljendada nö päris mee sõrmejälge) seega ei ole väga lihtne sellist turusolkimist pidurdada, kuid õnneks selle poole siiski püüeldakse. Tarbijale on kõige lihtsam ettevaatusabinõu – eelista ja naudi Eesti mesilaste mett. See mis mujal maailmas muutub juba eksklusiivseks on meil veel kõigile vabalt kättesaadav ja hea kvaliteediga.

Kas iga eestikeelse sildiga meepurk poes on Eesti mesi?
Ei ole. Eestis tegeletakse ka mee impordiga. Naaberriikidest ostetakse suuremas koguses soodsa hulgihinnaga mett ja seda a) pakendatakse ja seejärel müüakse siin või b) segatakse kokku kodumaise meega ja müüakse siin. Tarbija kes teeb kiire ja süvenemata otsuse nt pakendi disaini põhjal (“Oi kui ilus rukkilill” vms) võib uskuda, et ta ostab kodumaist mett, kuid jätab lugemata täiesti legaalselt korrektse, kuid pisikese kirjelduse, et tegu on näiteks hoopis meeseguga (meesegu = erinevat päritolu mete segu) EU aladelt või suisa väljaspool EU alasid. Samuti võib märkamata jääda asjaolu, et ainuke kodumaine osa tootest on pakendaja tööruumi aadress, mitte mesi, mesinikud ja mesilased. Lugege silte või valige oma nö usaldusmesinik kelle puhul on tegevus selge ja läbinähtav.

"Mesiniku elu on vist hea lihtne, mesilased teevad ise kõik töö ära."
Tõepoolest ei pea mesinik ise õielt õiele lendama, nektarit imema ja õietolmu pallikesi rullima. Küll on inimestele vajaliku "lisasuuruses" meesaagi saamiseks vaja anda mesilastele tööruumi ja seejärel mesilaspere heaolust lähtudes seda jälle talveks vähendada. Samuti ei ole ühegi mesiniku huvi, et nende mesilas valitseks ainult "looduslik ellujäämine" mis tänapäeva tingimustes pole sugugi neutraalne. Mesilaspere hukk on kurb ja kallis sündmus ning kui mesinik loob uue mesilaspere, siis see tuleb mõne teise mesilaspere võimekuse arvelt. See aitab ehk mõista ka olukorda kus meedias räägitakse mesilaste suurenenud suremusest ning samal ajal mesilasperede arvukuse kasvust – mesinikud lihtsalt tegelevad pidevalt populatsiooni arvukuse hoidmisega. Mesinik peab tundma ka mesilaste haigusi ja nõrkusi ning olema koolitatud neid käsitlema. Raha kulub mesilaspere tervise ja arengu toetamiseks, inventari ostmiseks kui ka hooldamiseks ja taaskäitlemiseks. Kui mesinik soovib oma mett müüa, peab ta olenevalt oma tegevuse ja mesila suurusest vähesemal või rohkemal määral investeerima inventari ja tööruumidesse mis vastavad toidukäitleja nõuetele. Kevadel ja varasuvel peab minimaalselt kord nädalas leidma aega, et teostada vajalikke protseduure mesilas. Kui sellist aega ei leidu, siis mesilasi pidama ei peaks, sest tegu on põllumajanduse loomadega kelle pidamisele kohanduvad regulatsioonid.