Levinud küsimusi ja müüte meetarbijatelt

"Kõik ütlevad, et mesi ei lähe kunagi halvaks, aga minul on läinud!?"
Mesi on hügroskoopne - see tähendab, et on võimeline imama enda sisse niiskust. Mesinik vurritab mett, mille niiskussisaldus (mõõdetav refraktomeetriga) jääb tavaliselt vahemikku 15-19%, kanarbikumeel veidi rohkem. Eluruumides on ideaalne õhuniiskus 40-60% See tähendab, et kui meepakend ei ole täielikult õhukindel, siis mee niiskustase aina tõuseb ja seda tasemel, kus ei saagi tagada enam mesiniku pakendatud kvaliteeti. Kui sellele lisada ka temperatuuri soojenemine (nt hoiustatud pliidi lähedal; talvel toa soojaks kütmine ahjuga; otsene päikesevalgus jms) siis on loodud head tingimused selleks, et mees olevad pärmseened hakkaks vohama ning mesi läheb käärima. Käärinud meel tekib ebameeldiv lõhn ja hapu maitse. Teoreetiliselt võib käärinud mett kasutada küpsetistes ja meejookide valmistamises. Plastikust meeämbrite kaaned kipuvad minema mesiseks ja jätavadki pakendi sisse õhuavad, kuid sama võib juhtuda ka klaaspurgi kaanega, mille keermete vahel on palju mett. Paraku juhtub tihtipeale ka seda, et kaaned on defektiga - iga aasta mett pakendades leian ma selliseid purgikaasi, mille keermed ei sulgu korralikult. Seetõttu ei tasu mee pakendamisel ka purgikaasi taaskasutada, vaid iga aasta osta uued.

"Järelikult korralikult hoiustatud mesi on igavesti täisväärtuslik toiduaine nagu Egiptuse hauakambritest leitud mesi?"
Meel on olemas ka sellised omadused, mida me meeltega ei tunneta ega näe, kuid armastame viidata kui tervislikele omadustele. Need on erinevad ensüümid, aminohapped, mee antibakteriaalne omadus jpm.. need head omadused on tulnud läbi mesilaste, kes nektarit töötlevad ja ensüüme lisavad. Seetõttu me ütleme, et mesi on bioloogiliselt elav toit. Mingisuguste vanemate väidete põhjal hakkab see aktiivsus aja jooksul vähenema. Eesti bürokraatias on määratud mee “parim enne” kuupäevaks 2 aastat alates vurritamise päevast – see tähendab, et mesi on kõlblik ka peale seda, kuid tema "elav toiteväärtus" on väidetavalt juba vähemväärtuslik. Rõhutan sõna "väidetavalt," sest iga mesi on oma sisult unikaalne ning mesinike ringis on laborisse viidud ka üle 20 aasta vanust mett, mille näitajad ei jäänud alla värskele meele. Magusaine otstarbena võib sahvris hoida meeämbrit igavesti, kuid kui mett soovitakse tarbida tervist parendavatel eesmärkidel, siis tasub oma meevaru hoida pigem värskena.

Kas kõvaks kristalliseerunud mesi on normaalne?
Kuigi detsembris on kindlasti väga mugav näiteks tuubidesse pakendatud vedelat mett tarbida, siis tasub arvestada, et talvine ja kevadine vedel Eesti mesi on üldjuhul soojendatud (sulatatud) mesi. Kindlasti leidub ka erandeid. Kristalliseerunud mee sulatamist tehakse küll kuni +45c jooksul võimalikult lühikese aja jooksul, kuid sellegipoolest on tegu juba toiduaine töötlemisega, mis kindlasti omab mõju mee bioloogilisele aktiivsusele. Samuti ei ole paraku võimalik poeletil eristada, millisel meel on kõige enam tervislikke ensüüme alles jäänud ja kas sulatus on toimunud nõuetekohaselt. Kui mett on liigselt kuumutatud, ei hakka see enam ka kristalliseeruma ning tõenäoliselt on ta toiteväärtuselt lihtsalt magusaine. Mesinikud sulatavad mett eelkõige tarbijate nõudluse ja konkurentsis püsimise tõttu, aga teadlik meesõber ostab talvel julgelt meepurgi, mis on juba kristalliseerunud, sest sellisel kujul mesi on loomulik ja kvaliteetne. Mina enda mesilas mee soojendamisega ei tegele ja mett suurtes tünnides ei ladusta, vaid pakin vurritusjärgselt otse purkidesse. Mee kristalliseerumise protsess kulgeb igal hooajal veidi erineval kiirusel, sest see sõltub ka taimedest, millel mesilased korjel käisid. Mõni aasta on kristalliseerunud mee tekstuur siidine, mõnel aastal on väga teraline. Kui tarbija siiski soovib, võib ta oma hoolikalt suletud meepurgi panna kodus +40c kuuma veega potti sulama. Klaaspurki on võimalik panna ka +40c ahju. Eesti mete puhul on mee kristalliseerumine täiesti normaalne ning ootuspärane nähtus.

Miks mee kristalliseerumise kiirus on erinev? Kas mett võib panna sügavkülmikusse?
Kristalliseerumise kiirusel mängib rolli erinevate taimede nektar ja mee säilitustemperatuur. Mõne taime meed (näiteks võilill ja raps) kristalliseeruvad väga ruttu ja on peene tekstuuriga, aga mõni teine mesi (tihtipeale suve viimane mesi) seisab mitu kuud vedelana enne, kui tekivad suuremad meekristallid. Kanarbikumesi on veel eriti huvitava, justkui sültja tekstuuriga. Kui mett hoiustatakse üle +25c, siis mee kristalliseerumise protsess muutub aeglaseks, kuid samal ajal mõjub selline kõrge temperatuur halvasti ka mee tervislikele omadustele. Temperatuurivahemikul +12 kuni +15c hoogustub mee kristalliseerumine kõige kiiremaks. Madalatel temperatuuridel +1 kuni +3c mee kristalliseerumise protsess peatub. Mina soovitan enda meesõpradel panna meepurk või kärjemee tükid sügavkülmikusse, õhukindlalt. Nii on võimalik ka jõuludel vedelat (kärje)mett tarbida. Toatemperatuurile tuues muutub kiiresti kasutuskõlblikuks ning maitseb nagu värske mesi. Küll on kohati hoiatatud, et kui sügavkülmikust võetud mesi jätta toatemperatuurile, siis hakkab ta veidi kiirema hooga kristalliseeruma. Sellegipoolest soovitan mina pigem seda võtet mee soojendamise asemel.

"Kas see on see päris mesi või suhkrust tehtud mesi?”
Jah, mesinikud söödavad mesilasperedele tavalisest suhkrust tehtud talvesööta. Seda antakse alates augusti teisest poolest kuni septembri lõpuni ning ühe mesilaspere kohta umbes 20kg suhkrut. Leidub ka selliseid mesindajaid, kes ei anna suhkrulahu, vaid jätavad mesilastele suured kärjed mett - seda teevad eelkõige hobimesinikud. Selleks ajaks kui hakkab toimuma sügisene mesilasperede söötmine, on nn. päris mesi juba ära vurriruumi viidud ning väiksematel mesinikel ka pakitud-müüdud. Käsi südamel ütlen - suvisel ajal mesilasperedele proovida suhkrulahu sööta on nõdrameelne mõte ja kiirel ajal nii palju lisatööd nõudev ettevõtmine, et ükski normaalne mesinik sellega tegeleda ei viitsi. Metsamajandite ajal pidid tõepoolest mesinikud tegema kvootide täitmiseks igasuguseid trikke, aga need ajad on ammu läbi ning tänapäeva mesindus on üsna vähetulus tegevus.
Teine “suhkrust mesi,” mida tarbijad kardavad on nn. võltsmesi, mis pole mesilasi ega mesinikku näinudki. See on tänaseks täiesti reaalne probleem, kuid tegu on eelkõige suurtootmise maailmaga, kus sellist tundmatut päritolu magusat koopiat pakutakse nendele meetootjatele, kellel on kaelas kaubanduskettide lepingud ja kohustus tagada piisav kaubavaru. Parim viis sellise võltstoidu vältimiseks? Leida endale oma personaalne ihumesinik ning osta otse tootjalt.

"Mesiniku elu on vist hea lihtne, mesilased teevad ise kõik töö ära."
Tõepoolest ei pea mesinik ise õielt õiele lendama, nektarit imema ja õietolmu pallideks rullima. Küll on meesaagi saamiseks vaja anda mesilastele tööruumi ja seejärel mesilaspere heaolust lähtudes seda talveks jälle vähendada. Samuti ei ole mesiniku huvi, et nende mesilas valitseks ainult nn. looduslik ellujäämine. Mesilaspere hukk on kurb ja kallis sündmus ning kui mesinik loob uue mesilaspere, siis see tuleb sellel hooajal mõne teise mesilaspere võimekuse arvelt. See aitab ehk mõista ka olukorda, kus meedias räägitakse mesilaste suurenenud suremusest ning samal ajal mesilasperede arvukuse kasvust – mesinikud lihtsalt tegelevad pidevalt populatsiooni arvukuse hoidmisega. Mesinik peab tundma mesilaste haigusi ja parasiite ning olema kursis soovituslike tõrjelahendustega. Raha kulub taarale, mesilasemadele, talvesöödale, tõrjevahenditele, kärjepõhjadele, raamidele, meekäitluse inventarile, etikettidele, kütusele.. Kui mesinik soovib oma mett müüa, on tal olenevalt oma mesila suurusest vähesemal või rohkemal määral kohustus investeerida inventari ja tööruumidesse. Kevadel ja varasuvel peab minimaalselt kord nädalas leidma aega, et teostada vajalikke läbivaatusi mesilas.